Hispaania-Andorra

Mäed Andorras

Minu varasemad kokkupuuted üksinda reisimisega on piirdunud üsna turvaliste valikutega. Küllalt lihtne oli osta lennupiletid Tallinnast Rooma ja seigelda seal jalgsi mitmeid päevi mööda Itaalia pealinna. Seekord tuli mõttesse teha lausa kahe riigi ringreis, sest elus on vaja väljakutseid.

Minu Hispaania ja Andorra reisi planeerimine sai alguse 2019. aasta jaanuaris kuu aega enne sõitu. See oli minu jaoks kõige hilisem aeg võimalikult odava majutuse leidmiseks. Sihiks oli võtta just hostelid, kuna eelarve oli piiratud. Enda arvates olin kogu programmi üsna hästi läbi mõelnud ja 1. veebruaril jõudis kätte esimene reisipäev. Tol hommikul polnud mul erilist viitsimist pärast pikka aega kodus istumist kuskile minna. Teisest küljest olin motiveeritud rändama, sest teadsin kui huvitava programmi olin endale koostanud.

Enne kodust lahkumist jätsin hommikukohvi joomise viimasele hetkele ja siis juhtuski see: olin pool tundi sõitunud bussiga kodust Vatlamäelt Pärnu poole ja tundsin tohutut pissihäda. Sellist survet ma polnud ammu kogenud. Mõtlesin, et astun kohe bussist välja ja ei jõuagi Pärnusse, et sealt edasi Riia lennujaama sõita. Katsetaksin enda mõttejõudu, et keskenduda teistele teemadele. See õnnestus kuni Audruni, umbes pool tundi enne Pärnut. Astusin kiiresti bussist maha ja otsisin esimest võsa, mille taha ennast peita. Õnneks oli sel kellaajal piisavalt pime ja sain lumehanges oma tegemisega hakkama. Huvitav algus reisile. Teadsin, et Audrust liigub veel busse Pärnu poole ega tundund kesklinna jõudmise suhtes murelikkust. Mõnda aega laabus reis lausa ideaalselt.

 

Kraanid Andorra la Vella tänaval

 

Riia lennujaamas otsisin telefoni laadimiseks pistikupesa. Ühel hetkel tajusin, et mind jälgib üks mees, kes sõitis samas bussis koos minuga lennujaama. Ta oli mõnda aega mind ja mu otsinguid jälginud. Seejärel astus mulle ligi ja näitas vastavat kohta. Ta otsustas hiljem mu kõrvale istuda, kuid ei rääkinud minuga sõnagi. Ometi oli vabu istekohti oli küll.

 

Kõigest tunni ajaga sai mul interneti kasutamise maht täis ja edasipidi tuli välismaailmaga kontakti saamiseks leida kohalikke WIFI-sid. 

 

Läksin oma õhtusele Ryanairi lennule Riiast Brüsselisse. Pardal viibis silma järgi hinnates ligi sadakond inimest. Avastasin ennast kahe noormehe vahel istumast, kellest esimene kadus mu kõrvalt pärast lennuki õhku tõusmist. Võimalik, et läks oma tuttavate juurde. Ootamatult palju oli lennukis ringisebimist, kes käis tualetis ja kes leidis parema istekoha. Lennumeeskond kutsus inimesi korrale, kuid neid see ei huvitanud.

 

Tundus, et varsti alustab minuga dialoogi minust vasakul pool akna all istuv pinginaaber. Nii läkski ja selgus, et tegemist on läti jahimehe ja kalamehega. Ta näitas mulle pilte enda kütitud ilvesest ja lõhest, ostis mulle kohvi ja rääkisime jahijuttu. Vahel trimpas ta oma Riia palsamit, mille tagajärjel jäi purju ja mistõttu mõned tema laused kippusid korduma. Üldiselt möödus aeg toredasti.

 

Brüsseli lennujaamas ootasin 22 tundi enda lendu Zaragozasse Hispaaniasse. Algselt tehtud plaani järgi oleksin läinud Brüsseliga tutvuma, kuid ilm oli vihmane ja minu kujutlustes ei olnud see linn huvitav. Ka läti kütt ei soovitanud mul sinna minna - olevat üks igav koht. Otsustasin sisustada aega Brüsseli lennujaamas.

 

Lend Hispaaniasse oli juba paari tunni kaugusel, kui mu kõrvale istus üks eakas proua. Ta ei hoolinud sellest, et ma välismaalase moodi välja nägin ja hakkas minuga itaalia keeles rääkima. Juhuslikult olen Itaalias töötanud ja mõned sõnad selle maa keeles selgeks saanud. Niisiis õnnestus meil minimaalset dialoogi pidada. 

 

Varsti kuulsin inimeste ohkeid ja rahulolematust. Selgus, et kellegi lend hilineb neli tundi. Ma sisendasin endale, et minuga nii ei juhtu. Peagi vaatasin tablood ja märkasin, et kõik Ryanairi lennud hilinevad. Ka minul tuli veel oodata ja koguni 2,5 tundi. Igatahes parem kui neli. Helistasin Zaragoza hostelisse, et enda hilinemisest teatada.

 

Majad La Massanas

Siis tuli järgmine pauk: härra, kes hostelis telefoni vastu võttis, ütles mulle "solo en espanol" ehk temaga on võimalik rääkida ainult hispaania keeles. Korraks võttis tummaks küll. Kunagi lapsepõlves sai vanaemaga Mehhiko seriaale vaadatud ja ehk seetõttu tulid esimesena meelde armastuse teemalised hispaania keelsed fraasid. Näiteks "te amo" (ma armastan sind) või "te quiero" (ma tahan sind). Nüüd oli vaja kähku peast välja otsida asjakohasemad sõnad, mis aitaksid antud olukorda kirjeldada. Pärast mõneaegset vaikust ja kohmetust suutsin kohalikus keeles öelda, et ei tea, millal ma saabun. Olin ikka ähmi täis ja ilmselt seetõttu rääkisin lennu hilinemisest pooleldi vene ja inglise keeles - "Eto Ryanair has delay". Omapärane lause, millest teine inimene tõenäoliselt aru ei saanud. Lõpetasime kõne lausudes "Adios" (headaega).

 

Lennukit oodates suhtlesin itaalia prouaga edasi. Meie juures leidis istekoha veel teinegi sama riigi keele viljeleja, kes mängis suurepäraselt lennujaamas asuvat klaverit.

 

Reis võttis sootuks uue pöörde, sest umbes pool tundi enne pardale minekut muutusid minu lennuväravad mitu korda. Kõlaritest tuli mingi info, mida ma kas tähele ei pannud või lihtsalt ei saanud sellest aru inglise keele aktsendi tõttu. Nägin veelkord itaalia prouat, kes ütles, et ma pean minema värav number kaheksa juurde. Olin täiesti kindel, et ta eksib, sest tablool oli kirjas hoopis üksteist. Suhtlesin teistega ja tõepoolest tuli mul minna uue värava juurde, sest seal anti viie euro väärtuses vautšer. Tõenäoliselt lennu hilinemise tõttu. Pärast seda kästi eelmise värava juurde tagasi minna. Samas, lihtsam oleks olnud vautšeri-tädil tulla meie juurde, kui et jooksutada tervet trobikonda reisijaid.

 

Lennuki hilinemine tähendas seda, et minu eelnevalt tehtud plaan minna Zaragozas kohalikule linnaliinibussiga Puerta del Carmeni peatusesse ja sealt kõndida jalgsi hostelisse ei olnud enam parim idee. Arvasin, et nii hilisel kellaajal inimesed tänavatel ei liigu ja poleks, kellelt teed küsida - ära eksimise võimalus oli suur. Mõtlesin võtta takso, kuid ma ei tahtnud maksta üksinda a la kolmkümmend eurot. Otsustasin, et maksan kümme. Zaragoza lennujaama jõudes leidsin eest terve rea taksosid, kuid millist valida, ei teadnud.

 

Zaragoza linnapilt

Märkasin üht meest, kes minuga samal lennul oli ja küsisin temalt hindade kohta. Sõnas, et kõik on põhimõtteliselt sama. Ta lisas, et läheb kesklinna ja nägin, kuidas ta ühe teise mehega eesolevasse taksosse istus. Uksed olid juba sulgunud. Jõudsin veel viimasel hetkel joosta nendeni ja endast käega märku anda. Aknaklaas lasti alla ja tegin ettepaneku sõita üheskoos kesklinna, jagades kulud mitmeks. Selgus, et meie sihtkohad asusid samal tänaval. Kolmekümne nelja euro asemel maksin hoopis üksteist.

 

Jõudsin peagi hostelisse ja isegi sain aru härra hosteli juhataja hispaania keelsetest reeglitest, mis selles majutuses kehtivad. Kolm päeva Zaragozas paigal olemine tundus kergendusena. Ei olnud mingit transpordi probleemi. Seiklesin jalgsi mööda kitsaid ja armsaid tänavaid. Tutvusin sealsete väljakute ja kohvikutega. Linnast jäi sümpaatne mulje. Paraku on tegu üsna väikese asulaga, mistõttu kirikud, tänavad ja monumendid said ruttu otsa.

 

Sattusin juhuslikult ühele jumalateenistusele ja kõndisin üle silla teisele poole Ebro jõge. Käisin ka Goya kunstimuuseumis, arvates, et üks tund oli piisav kõikide maalidega tutvumiseks. Paraku nii see polnud, kuid ei hakanud topelt raha kulutama, et järgmisel päeval tagasi minna. Õnneks mulle meeldisid need teosed, mida nägin ja emotsioon oli käes. Zaragozas sain ka oma esimese tapas'e kogemuse, milleks oli röstsai veiseliha ja soolase juustuga. Suutsin leida ühe väga odava söögikoha, kus ca 12 euro eest saab veini koos burrito ja nacho'dega. Sellest jagus nii lõuna- kui ka õhtusöögiks. Kuna kõike korraga ära süüa ei jõudnud, võtsin osa toitu hostelisse kaasa. 

 

Kätte oli jõudnud viimane päev Zaragozas ja kuna ma ei leidnud enam midagi huvitavat, millega tutvuda, siis läksin otsima kohalikku bussijaama Zaragoza Delicias. Teel sinna nägin Aljaferia lossi, mis on hiiglaslik mitte ainult piltidel, vaid ka päriselt ja selgus, et see asub bussijaamast umbes saja meetri kaugusel. Kõndisin lossi ümbruses, avastades ühel hetkel Margareta nimelised lilled, millest minu sünnikodus üritame iga hinna eest lahti saada. 

 

Aljafería loss Zaragozas

 

Küllap ka need seal maha trimmerdatakse. Kuulda ja näha oli trimmerdamist ja tunda värske muru lõhna. Täielik kevad. Istusin lossi pargis pingil ja olin näoga päikese poole. Varsti kõnetas mind hispaania keeles üks proua. Ta tahtis, et teeksin temast ja ta mehest pilti. Järjekordne võimalus harjutada hispaania keelt. Nii palju, kui ma mehe jutust aru sain, on ta käinud Tallinnas ja Tartus. Ta kiitis eesti muusikat ja Tartu Ülikooli ning rääkis midagi ühest eesti üritusest, kus kätest kinni hoitakse. Arvan, et ta pidas silmas laulupidu.

Pärast põgusat vestlust suundusin bussijaama, mis on staadioni suurune hoone. Kõige suurem bussijaam, mida ma eales näinud olen.

Bussipileti Andorrasse ostsin kodus interneti teel ühelt Kanadas asuvalt teenusevahendajalt nimega Busbud. Kuna internetist pileteid ostes õnnestus mul valida sihtkohaks vale Andorra (Andorra vürstiriigi asemel valisin hoopis Andorra nimelise Hispaania linna), siis oli vaja see pilet tühistada ja raha tagasi küsida. Busbudi veebilehel oli inglise keeles kirjas, et raha saab tagasi kohapeal. Lähtusin sellest ja tõlkisin teatud laused Google Translate'i abiga hispaania keelde, et tagastusraha küsimist lihtsustada. Näitasin ühele bussijaama töötajale oma piletit ja rääkisin murest. Kahjuks ta vastas mulle, et nemad ei tee koostööd sellise bussifirmaga. Ja eurodest võisin õhulosse näha.

Siis helistasin piletil kirjas olevatele telefoninumbritele ja sain teada, et raha saab tagasi küsida interneti teel. Minu telefon ei tahtnud Gmailiga ühenduda, kuid Facebook töötas.

Hakkasin kahtlema, et kas ma olen ikka õiges jaamas. Seejärel nägin üht tumedanahalist meest ootesaalis istumas. Temalt küsides veendusin, et see seal on tõesti Zaragoza Deliciase nimeline bussijaam. Pärast seda läks jutt meie vahel edasi: ta uuris minu reisi kohta ja kutsus mind Madridi. Õnneks olid mul reisiplaanid tehtud ja pääsesin tema haardest.

Kirjutasin Facebookis Busbudi esindajale. Teavitasin neid, et soovin tühistada enda pileti Andorra la Vellast tagasi Zaragozasse ning saada oma eurod tagasi. Mulle vastati, et selleks tuleb võtta ühendust a la mingi klienditoega ja saatus mulle vastava meiliaadressi. See tähendas seda, et vaja oli kasutada Gmaili. Märkasin kohalikku turismiinfo punkti ja küsisin sealt WIFI parooli. Kahjuks ei õnnestunud minu telefoni WIFi-ga ühendada ja turismitöötaja nimega Raquel lubas mul kasutada tema tööarvutit. Samal ajal uuris minult, milles on probleem. 

 

Logisin sisse enda Busbudi kontole, otsides tagastusrahaga seotud infot. Raquel vaatas mu pileteid ja paraku läks olukord veelgi segasemaks. Tema ei tea sellest Busbudist üldse mitte midagi ja lisas, et Zaragoza bussijaam ei tee sellise firmaga koostööd. Seega, too buss ei saa sealt inimesi peale võtta. Ometi oli mu piletil kirjas, et buss väljub just sellest jaamast. Ta helistas Busbudi Hispaania esindajale ja selgus, et olin ikkagi õiges kohas. Neil pole küll Zaragozas kontorit, kuid transporditeenust saavad osutada. Lisaks sain meiliaadressi, kuhu tuli tagastusraha kohta kirjutada. Mis aga ei tähendanud automaatselt selle tagasi saamist.

 

Muretsesin, et 25 euro kätte saamiseks tuleb läbida pikk ja keeruline kauplemise protsess erinevate firmadega ning seetõttu ei õnnestu mul nautida Andorras veedetud aega. Otsustasin, et nii see ei lähe - raha tuleb ise minuni. Mõtlesin selle probleemiga Hispaanias tegeleda. Seejärel märkasin, et mulle tuli Facebookis Busbudist sõnum, mille kohaselt olevat minu bussipilet Zaragozast Andorrasse minu enda poolt eelmisel hommikul kell pool seitse tühistatud. 

 

See polnud võimalik, sest samal ajal ma magasin hostelis. Arvasin, et keegi on mu kontole sisse murdnud või eksib tema kuupäeva või kellaajaga. Ma olin teda teavitanud, et soovin edasi-tagasi piletitest vaid üht tühistada ja nimelt tagasisõidu oma. Selle peale vastati, et see pole võimalik. Tühistada saab korraga mõlemat piletit. Lisas, et tagastusraha 23€ saabub minu kontole lähipäevil. Info tühistamise kuupäeva ja kellaaja kohta oli vale. Olukord tekitas segadust. 

 

Ma kirjutasin vastu, et sellistel tingimustel ma loobun tagastusrahast, sest mul on vaja õhtul jõuda Andorra la Vellasse. Ma ei tahtnud, et sinnasõidu pilet tühistatakse. Kuna lähipiirkonnas on kaks Andorrat, siis ma polnud kindel, kumba ta mõtleb. Kuna mina mainisin Andorra la Vellat, siis tegin järelduse, et ta räägib minu väidetavalt tühistatud piletist Andorra riiki ja mitte Hispaania linna nimega Andorra.    

 

Tõsi see on, et ma reisi planeerides ajasin ise ka need kaks segi ning algselt ostsingi valesse sihtkohta pileti, mille ma tõesti olin ise tühistanud. Seda ma tegin kuu aega tagasi, mitte üks päev tagasi vastavalt tema väitele. Kuna mulle tundus, et mina räägin aiast ja tema tolle august, siis loobusin laskumast edasisse vaidlusesse. Olin ju rohkem kui korra maininud Andorra la Vellat! Kui palju kordi saab seda valesti lugeda?   

 

Ma olin 50% kindel, et ta ajab need segi, kuid ometi tekitas teadmatus ja info segasus minus rahutust. Ma jooksin peaaegu pisar silmil tagasi turismiinfo punkti ja palusin arvuti kasutamist. Tahtsin veenduda enda piletite olemasolus ja tõepoolest ei olnud need mitte kellegi poolt tühistatud. Seega, too härra või proua eksis.

 

Park Aljafería lossi juures

 

Õnneks ma rahunesin ja Andorra riiki väljuv buss saabus õigeaegselt. Korraks tekkis pingelangus, kuid siis tuli minu juurde bussijuhi assistent. Ta selgitas selle bussiliini peatuste asukohti ja luges sõnad peale, et ma pileteid ära ei kaotaks. Seejärel tundis ta huvi minu majutuskoha suhtes Andorras. Näitasin talle hotelli aadressi, mille ta sisestas oma Google Maps'i. 

 

Siis selgus minu jaoks karm tõde. Mehe sõnul asub minu piletil kirjas olev peatus Saint Julien enne Andorra la Vellat ja pealinna jõudmiseks tuleb mul teha umbes tunnipikkune matk. Ütlesin, et ma olen teinud ka seitsmetunniseid. Ta tõi mind reaalsusesse: tund aega hommikul külmaga mägedes kõndida ei olevat kõige targem tegu. Õnneks rääkis ta inglise keeles ja küsisin, kui palju ma peaksin piletile juurde maksma, et Sain Julien'ist edasi saada. Ta keeldus minult raha võtmast ja lubas bussijuhiga rääkida, et ta mind mu peatusest edasi viiks. Ja lisas, et siis tuleb jama, kui peaks selle tegevusega politseile vahele jääma. 

 

Ta ütles, et oleksin pidanud sisestama sihtkohana Andorra la Vella. Ma olin šokis, sest teadsin, et just nii ma olin teinud ja piletisüsteemi poolt saadeti mulle pilet, mis mul parasjagu oli. Ma olin teinud järelduse, et peatus nimega Saint Julien asubki Andorra pealinnas. Pealegi oli see pealinn ka piletil kirjas. Ma ei saanud aru, mida oleksin teisiti pidanud tegema. Äpu tunne tekkis, järjekordne ebaõnnestumine. Samas tundsin ka elu ja teiste inimeste suhtes alahoidlikkust, sest minust see olukord enam ei sõltunud. Ma olin juba andnud endast parima. Ja ma tundsin tänulikkust nende kahe mehe suhtes, sest tõesti, tänu neile sain ma bussiga praktiliselt hotelli ette. 

 

Buss jõudis kohale tund aega varem ehk hommikul kell 04.00. Ma tundsin, kui külm oli väljas. Ma kartsin, et hotelli uksed on öösel suletud ja ma jään külma kätte. Milline kergendus oli, kui need avanesid. Vastuvõtus polnud tol hetkel kedagi. Viskasin oma asjad toolidele ja hakkasin nutma. Mõtlesin, et miks mina? Miks minuga nii juhtus? Ma tahtsin kogeda õnne ja rõõmu sellel reisil. Tundsin ükskõiksust kõige muu suhtes peale nutitelefonis oleva Solitaire'i. Eraldasin end muust maailmas kaarte mängides ja suutsin sel moel rahuneda.

 

Mõne aja pärast tuli trepist alla üks naine. Ma arvasin, et ta on klient. Teretasin teda ja tema mind vastu. Ta läks ühte numbrituppa ja pärast sealt naasmist küsis minu kohta. Vastasin, et ootan administraatorit. Ta noogutas ja sain siis aru, et tema see ongi. Selgitasin, et mu buss tuli varem ja mul polnud kuskile mujale minna. Ta vastas mulle sõbralikult, et mul on check in kell 16.00. Küsisin talt luba kuni kella neljani seal istuda. Tema aga andis mulle mu toa võtme ja soovitas mul magama minna. Lisas, et pärast on vaja passist koopia teha. Ütlesin talle, et ta on väga tore inimene. Tuppa jõudes tõmbasin kardinad ette ja sättisin magama. 

 

Kolm tundi und ja avasin silmad. Tundsin uudishimu toa aknast avaneva vaate suhtes, millest kardinate vahelt paistis väike pragu. Lähenesin aknale ja nägin mu ees laiuvaid kõrgeid ja kauneid mägesid. See oli ilus. Ma imetlesin neid mõnda aega enne duši alla minekut. 

 

Suusakuurort Pal/Arinsal Andorras

Läksin siis vastuvõttu, et lasta oma passist koopiat teha. Hotelli peremehel see ei õnnestnud, sest masinal oli midagi viga. Ta ei nõudnud koheselt ka raha ja andis mulle passi tagasi. Mul lubati tass kohvi võtta ja croissant'i süüa. Jällegi kohtasin väga vastutulelikke ja toredaid inimesi, kelle suhtes tundsin tänulikkust ja alalhoidlikkust. Kuna koopia ei õnnestunud ja maksmine polnud neile esmatähtis, läksin mõneks ajaks linnaga tutvuma. Kaunid vaated ja ilusad tänavad. Samal aja tiksus mu peas mõte: "Mis siis, kui mul pangakaart ei toimi?". Ma kartsin võlgu jääda. Siiski püüdsin vaateid nautida ja häirivast tundest üle olla.

 

Järgmisel korral õnnestus nii maksmine kui ka passi kopeerimine. Küsisin hotelliproualt kohalike matkaradade kohta ja ta soovitas mul minna bussiga La Massanase. Jälle bussiga! Turismikeskusest sain La Massana kohta lisainfot ja juhuslikult nägin ka bussi L5, millest mulle räägiti. Plaan järgmiseks päevaks oli peaaegu paigas.

 

Otsustasin edasiste üllatuste vältimiseks koheselt üles otsida kohaliku bussijaama, kust edasi viis mu tee Barcelonasse. Asusin kaardi järgi orienteeruma, kuid kaart oli väike ja tee "lõppes ära". Küsisin ühelt vastu tulevalt mehelt bussijaama asukohta. Ta rääkis mulle oma väheses inglise keeles kuhu minema pean. Mõne aja pärast võttis ta mind tee äärest auto peale ja viis kohale.

 

Pärastlõunal einestasin ühes kaunis restoranis, kus pakutakse nii hispaania kui ka katalaani toite. Tellisin Katalaani vorsti ubade ja oliividega. See oli väga maitsev ja toitev ning teenindus oli sõbralik ja personaalne. Portsjon oli minu jaoks hiiglaslik ja kahju oli toitu järele jätta. Niigi olin ülesöönud, kuid edasi söömine oleks olnud mulle liig. Otsustasin lõpetada. 

Tagasi hotelli jõudes viskasin end voodile pikali ja imetlesin kaunist vaadet, mis avanes mägedele mu toa aknast.

 

Järgmine päev algas kerge pabinaga, kuna transport oli sel reisil möödunud igasuguste ootamatuste saatel. Minu selle päeva sihtkoht oli La Massana, kuhu läksin bussiga. Kõik läks siiski kenasti. Pärast hommikusööki pakkisin oma kotti vaid vajaliku kraami ja asusin teele. Arvasin, et La Massana on keset mäestikku asuv bussipeatus ja seal puudub igasugune asustus. Minu üllatuseks oli see hoopis asula koos hotellide ja restoranidega. Tundsin pettumust, et mind on juhatatud mingisse järgmisesse linna. Tahtsin olla keset loodust. 

 

Ma läksin jalutama ja otsisin vaateid mägedele, mille ees ei laiuta majad. Juhuslikult nägin köisraudteed ja tahtsin seda kindlasti proovida. Oma eelnevatel reisidel olen sellisest võimalusest loobunud. Põhjust ei oska öelda.

 

Ostsin edasi-tagasi pileti mägedesse. Polnud aimugi, millisesse sihtkohta või peatusesse köisraudtee viib. WC-s märkasin, et keegi on oma kindad sinna unustanud. Varsti saabus ka nende omanik - naisterahvas Suurbritanniast, kellega mul suhtlus tekkis. Ta tahtis minuga üles kaasa tulla. Mainis, et ta abikaasa suusatab mägedes. Üles sõitmine möödus meeldivate vaadete ja toreda vestluse saatel selle naisega. Kohale saabudes olime mõlemad hämmingus mägede ilust. Tegemist on suusakuurordiga. Kõndisime seal ringi ja olime lummatud. Edasi läksin juba üksi ja tegelesin pildistamisega.

 

Nägin, kuidas väikseid lapsi õpetati mäest laskuma ja mul endalgi tekkis tahe suuskadel sealt alla kihutada. Olin kohapeall umbes 2,5 tundi. Kahju oli ära tulla. Vene turistid küsisid mult, et kust ma pärit olen. Nad olid imestunud, et vastasin nende enda keeles “Eestist”. Rääkisime paar sõna juttu. Varsti saabus aeg lahkuda, et mitte hilja peale jääda. 

 

Tagasi pealinna jõudes otsisin Andorras poodidest kohalikku kaupa, kuid kahjuks ei leidnud. Isegi Andorra veine ma ei näinud. Seal on põhiline Hispaaniast ja Prantsusmaalt saabuv importkaup. Paari euro eest ostsin endale õhtusöögiks muffini taolised küpsetised ja kuus suurt hurmaad.

 

Uus päev algas uue bussireisiga. Kuna bussijaamas asuvatel tabloodel ei olnud infot platvormide kohta, siis otsustasin varakult minna õue külma kätte ja seal oodata. Juhuslikult märkasin üht hispaania keelt kõnelevat tüdrukut, kellelt küsida tema lõpppeatuse kohta. Minu lohutuseks selgus, et meil sama sihtkoht. Olin õigel ajal ja õiges kohas. 

 

Sõit Andorra la Vellast Barcelonasse on seni minu lemmik. Ma nägin mägikülasid, kivist vanu maju või vähemasti tundusid need vanad olevat. Ma nägin ka künka otsas ja keset küla olevaid kirikuid; lummavaid vaateid maastikuvormidest ja rohekas sinisest mägijärvest. Otse ees paistsid lumised mäed. Kõrval olevatest akendest sai näha maas lebavaid ja söövaid eeslid ja hobusekarja. Positiivseid emotsioone oli korraga nii palju, et vahepeal tekkis vajadus vau-efektist puhata.

 

Barcelonasse jõudes ei tekkinud sellest linnast erililist esmamuljet. Kõigest üks suur linn oma keskpärastelt kenade vaadetega. Mõtlesin, kuidas jõuda kõige kindlamat teed pidi bussijaamast mere lähedal asuvasse Amistat Beach Hostelisse. Linnakaarti mul veel polnud. Kodus tegin Google Maps'iga eeltööd, uurides ja pannes paberile kirja teekond hostelist Placa de Catalunyale. Seega oli kõige mõistlikum küsida bussijuhilt teekonda bussijaamast Placa de Catalunyale ja pärast kohale jõudmist järgida oma juhendit tagant poolt ette jõudmaks hostelisse. 

 

Pöördusin turismiinfopunkti, et linnakaarti saada. See oli küll täiesti mõttetu, sest kirjas olid vaid vähesed tänavad.

 

Õnneks kohtasin teel hostellisse mitmeid toredaid inimesi, kes aitasid, kui ma ei leidnud üles tänava nimesid. Hoolimata sellest, et mul kõik paberil kirjas oli. Selgus, et Google Maps oli tõlkinud Barcelonas asuvad kohanimed eesti keelde. Erinevus polnud küll suur, kuid tekitas ikkagi segadust.

Vaade Barcelonale

 
Hostelisse jõudes tundus, et see on noortepärane ja mõnus koht. Juhuslikult sattusin kokku oma argentiinlannast narikaaslasega, kelle juhatusel läksime lifti kaudu tuppa. Tuba on 12-kohaline ja mõeldud mõlemasoolistele. Pärast sisseseadmist läksin mere äärde jalutama ja sõin ühes restoranis pasta bolognese't. Kuna kõht oli tühi, siis polnud enam vahet, mis maa toitu tarbida. Zaragozas sai ju eelnevalt ka mehhiko oma proovitud.

 

Barcelona rannaäär on ilus. Ma hakkasin märkama selle linna tänavate kenadust ja nägin, kui palju on seal rohelust tänu palmidele ja parkidele. 

 

Õhtul hostelis istudes pöördus minu poole üks prantslane, kes rääkis oma huvist Baltikumi ja eesti keele suhtes. Rääkisime juttu ja tema palvel alustasime eesti keele tunniga. Ta õppis kiiresti ja hääldas sõnu üsna korrektselt. "Õunaga" sai hakkama, kuid kõige raskem oli vast "jää-äär".

 

Järgmist päeva alustasin vara ja olin hommikusöögilauas ilmselt esimene. Minuga samal ajal einestas ka üks teine pranstlane, kellelt küsisin joogivee kohta. Tema küsis minu käest mu päritolu ja lasin tal arvata. Esimese hooga pakkus Ida-Euroopa, a la Venemaa. Tundus, et Ida-Euroopa on mul otsa ette kirjutatud. Valgustasin teda Venemaa lähedal asuvatest riikidest ja Eestist ning varsti asusin teele, et tutvuda Barcelonaga.

Barcelonast jääb mulle meelde jalutuskäik Las Ramblase tänaval, mis viib mere äärde kohalikku sadamasse ja sama tee ääres asuvad monumendid. Enne Kataloonia kunstimuuseumisse minekut tutvusin sealse ümbruskonnaga ja märkasin kena vaadet kogu linnale.

Muuseum ise on üsna suur hoone, kus veetsin ligi paar tundi. Kõige enam nautisin modernse kunsti I osa, mis on rõõmsates toonides, erinevalt tumedates ja hallides toonides II osast. Püüdsin nautida kunstiteoseid, kuid ikka kippus mõttesse murelikkus, kas ikka jõuan enne pimedat Sagrada de Familia juurde ja võib-olla on veel kohti, kuhu tahan enne pimedat minna. 

 

Korraga sain aru, et oluline pole kohale jõudmine, vaid kohal olemine. Selle reisi ajal olen ma korduvalt tundnud, kui turvaline ja hea on elada hetkes. Põhjuseks on seni pidevalt esinenud üllatused ja ootamatused.

Järgmisesse metroosse kõndides juhtus väike äpardus, kui kaarti enda ees lahti hoides komistasin ühe kaupmehe asjade otsa, mis seal maas laiali olid. Ma palusin vabandust, sest ma tõesti ei pannud neid tähele. Metroosse jõudes aitas üks noormees mul leida õiget platvormi, kust väljub metroo Sagrada de Familiani. Trepist alla minnes märkasin enda kõrval keskealist britti koos oma noore tütrega. Ma kuulsin, et nad lähevad samasse kohta, kuhu mina ja kahtlesid, kas nad on õiges metroos. Juhendasin neid ja rääkisime sõidu ajal juttu. Selgus, et nad olid Barcelonas ühe maratoni raames. Nad tundusid toredad inimesed olevat ja andsin oma kaks päeva kehtiva muuseumipileti sellele naisele kasutada. Metroost väljudes keerasin end ümber ja ma kohmetusin üllatusest. Ma ei oodanud, et Sagrada nii lähedal on. Väga huvitava väljanägemisega ehitis.

 

Vaade Kataloonia kunstimuuseumist Barcelona linnale

Mis puutub nendesse brittidesse, siis minu jaoks tundub kummaline kohata kedagi, kellega mõnda aega juttu rääkida ja siis igaveseks lahku minna. Ma nägin, kuidas nad kaugusesse kõndisid ja tõenäosus neid veel kunagi näha oli praktiliselt ebatõenäoline. Otsustasin, et ma kohtan neid veel. Kas või otsin neid maratoni kaudu ja leian. 

 

Asusin teele ja tutvusin paari järgmise huvitava ehitisega enne naasmist Placa de Catalunyale.  Õhtu saabudes leidsin restorani ja tellisin veel seni proovimata paella't. Valikus oli kahte sorti: nuudlitega ja mereandidega. Valisin neist esimese, kuid söögi saabudes laiutasid taldrikul mõlemad. Mõtlesin, et võib-olla ajas kokk midagi segi. Jällegi oli portsjon nii suur, et ei jõudnud kõike ära süüa. Ja teenindus oli väga meeldiv.

 

Hostelis tagasi olles trehvasin sama prantslast (nimega Xavier), kes tahtis saada järjekordset eesti keele tundi. Tegime ära ja asusin klaarima oma lennupiletitega seonduvat. Minu piletil polnud infot Barcelona lennujaama terminali numbri kohta ja seega ei teadnud ka, millist bussi valida. Õnneks töötas selles majutuskohas lätlanna, kes oskas mind aidata.

 

Viimane päev Barcelonas algas Placa de Catalunyalt, kus mind ootas ees põnev ühepäevane bussekskursioon veinimajadesse. Buss saabus, kuid arvasin, et mind ei lasta mu enda poolt eelnevalt välja prinditud vautšeriga sisse. Tekst vautšeril oli nii väikeses kirjas, et minul küll õnnestus seda lugeda, kuid polnud kindel, kas ka teistel. Üks turismitöötaja lohutas mind, et küllap siis reisisaatja paneb lugemiseks prillid ette. Hakkasime mõlemad selle peale naerma. Reisisaatjal tekkis küll probleem teksti nägemisega ja prille tal ka polnud, kuid siiski sain loa ekskursioonil osaleda. 

 

Edasi kulges reis kuulsates veinimõisates nagu Jean Leon, Torres ja Freixenet koos suupistete ja veinide degusteerimisega. See oli ainulaadne kogemus, mis näitas veinitootmise telgutaguseid ja andis uusi teadmisi. 

 

Jean Leoni veinimaja meenutab mulle tänapäeva hotelli, milles pole midagi erilist. Küll aga näeb seal ilusaid vaateid loodusele ja majas sees ma nägin esimest korda suuri metallist anumaid. Neid kasutatakse veini tegemise protsessis. Minu jaoks oli inspireeriv kuulda lugu selle mõisa loojast Jean Leon'ist, kes hoolimata tagasilöökidest suutis oma unistused ellu viia. Tema oli Hollywoodis tuntud restorani La Scala rajaja ning samas söögikohas pakkus ta oma enda istanduse veini. 

Mulle tundus, et jäin kohe pärast esimest degustatsiooni purju, kuigi olin vaid paar lonksu võtnud kahest veinist. Hakkasin ohtralt vett tarbima ja sööma.

 

Veini tegemine Jean Leon'i veinimajas

Järgmine mõis Torres oli juba suurem. Seal sõitsime minirongiga ühest territooriumi otsast teise. Ja seal sai ka rohkem veine proovida, millest enam purju ei jäänud. Juhtus hoopis vastupidi, sain kainemaks. Degusteerisime valget veini, magusat Muscatit ja kahte punast. Punased olid kohutavad ja Muscat ülimagus. 

 

Edasi läksime juba tõelise mõisaliku välimusega mõisa – Freixenet’i, kus pakuti kaht väga head vahuveini - valget ja roosat. Sarnaselt eelmisele veinimajale sai ka seal tunda kohalikku rongi ja suupisteid. Kogu ekskursioon oli tore ja lõppes väga kiiresti. Sai nautida ilusaid vaateid, kuid siiski ma tundsin, et midagi jäi puudu. Võimalik, et minu arusaam mõisatest on erinev tegelikkusest. Kokkuvõttes meeldisid mulle saadud teadmised, maitseelamused ja vaated vaatidele, keldritele, tehnikale ja loodusele. Hoolimata sellest, et viinapuud olid raagus.

 

Pärast Barcelonasse tagasi jõudmist olin väga väsinud ja ei jõudnud ära oodata flamenco show algusaega. Juhuslikult märkasin üht kohalikku üritust, milleks oli pühakute festival. See kujutas endast suurte ja veidra välimusega nukkude paraadi trummipõrina ja muude helide saatel. Kogu see kamp nukke liikus koos muusikaga ranna suunas ja keda turvas kohalik politsei.

 

Teel hostelisse tekkis mõte jalutada sealsesse mereranda ja lõpetada reis vahusena, vaadates merevahtu ja avades oma mini-Freixenet Cava, mille ma samanimelisest veinimõisast ostsin. Nii tegingi ja ühel hetkel märkasin kaunist päikeseloojangut.

 

Rand Barcelonas

 

Tagasisõidu päeval kulges veel kõik kenasti ja sain edukalt läbi turvaväravatest. Otsisin oma lennuväravat ja ootamatult tundsin, kuidas keegi mind kallistab ja hüüab inglise keeles "Oh, hi!". Ma vaatasin, et misasja, see on sama naine, keda metroos kohtasin. Sain teada, et ta käis mu piletiga kunstimuuseumis ja talle väga meeldis seal. Mõtlesin, et see on kindlasti märk sellest, et peaksime edasi suhtlema. Tutvustasime teineteist ja läksime kumbki oma suunas. 

 

Kuid sellega minu seiklused veel ei lõppenud. Alates veinimõisate külastusest mul ei õnnestunud oma telefoniga helistada. Arvasin, et probleem oli mobiililevi puudulikkuses väljaspool Barcelonat, kuid see polnud nii. Helistada ei saanud ka linnas ega lennujaamades. Vähemalt oli mul võimalik kasutada WIFIt.

 

Plaan oli minna Tallinnast bussiga Pärnusse ja ööbida ühe naistuttava juures. Võtsin temaga sel teemal ühendust ja selgus, et tal ei tööta korteri uksekell. Kuna minu saabumise aeg oli üsna hiline, siis tahtis ta, et ma kindlasti talle helistaksin. Mul ei olnud aga helistamise vahendit. Ma ei tahtnud riskida sellega, et ööseks külmaga ukse taha jääda.

 

Tuli midagi muud välja mõelda. Võtsin Facebooki teel ühendust elukaaslase sugulasega, kellel palusin mehele helistada ja öelda, et ta tuleks kella 22ks õhtul mulle Pärnusse järele. Info edastamine õnnestus ja kõik näis laabuvat ideaalselt. Kuid see polnud veel kõik.... 

 

Tallinna lennujaamas jõudsin selle trammi peale, mis saabus enne kella 20 õhtul bussijaama. Ostsin bussijaamast pileti Pärnusse ja jäin bussi ootama. Seal kõnetas mind üks meesterahvas, kes ütles, et on oma asjad ära kaotanud. Kuna ma teadsin enda reisil tunnet, kui miski on jama ja olukorrad kulgevad ootamatustega, siis otsustasin ta ära kuulata. Võib-olla saan teda aidata kas või ainult kuulamisega. Selgus, et ootasime sama bussi. Ta oli purjus ja osad tema laused kippusid korduma. Aeg möödus ja inimesed minu ümber olid juba murelikud, sest bussi ei paistnud tulevat. Ooteplatvormil ilmus tabloole järgmise bussi kellaaeg. See pani ka mind muretsema.

 

Õnneks üks naine helistas Go Busi firmasse ja klaaris olukorda. Selgus, et tehnilise rikke tõttu seda bussi ei tulegi. Meil ei jäänud muud üle, kui oodata järgmist bussi, kus saime kasutada olemasolevaid pileteid. Mul oli vaja elukaaslast teavitada, et ma saabun Pärnusse kell 23.00. Purjus härra lubas mul kasutada tema klikiaegset telefoni ja tänu temale sain info edastatud.

 

Ühtlasi tahtis ta kõigile kohvi välja teha. Läksime kogu seltskonnaga bussijaama kohvikusse ja kutsusin selle naise ka kampa, kes Go Busiga asju ajas. Koos on kergem saatust kanda. Aeg möödus kohvi ja jutu saatel. Bussis vestlesin selle naisterahvaga erinevatel teemadel ja leidsime nii mõndagi ühist, ka ühiseid tuttavaid.

 

Õnneks ei tulnud enam ühtki ootamatust ja sain keskööks koju.

 

Selle reisi märksõnadeks olid üllatused ja hetkes elamine.

 

 

Freixenet'i veinimaja Hispaanias